Islandil reisijale avaneb võimalus tutvuda maakera sisejõududega.
Koht, kust Jules Verne’i raamatukangelased alustasid kummalist retke maakera südamesse, asub Islandil. See on saare lääneosas poolsaarena merre eenduv liustikumütsiga kaetud 1446 meetri kõrgune Snaefellsjökull.
Kuigi koht on «kuum» tänapäevalgi, eriti new age’i jüngrite hulgas, professor Hardwiggi ja tema kaaslaste teekonna kordamine tõenäoliselt enam ei õnnestuks. Siiski on reis Islandile omamoodi retk maakera sisejõudude juurde kindlasti. Vaatamata saare nime jäisele varjundile läheb ju turist Islandile eelkõige vulkaane, kuumaveeallikaid ja teisi plutoonilisi nähtusi uudistama.
Uue ja vana vahel
Islandiga tutvumist oleks mõttekas alustada Thingvelliri rahvuspargist, mis asub pealinnast Reykjavikist umbes 50 km kirdes.
Ilmselt tabasid koha erilisuse ära juba vanad viikingid. Reykjaviki (tõlkes «suitsune laht») piirkonna esmaasustaja (874. aastal) Ingolfur Arnarsoni järeltulijad kutsusid siin aastal 930 kokku maailma vanima parlamendi - Althingi. See kujutas endast igal aastal kahe nädala jooksul toimuvaid rahvakogunemisi ning rahvaesindajate dispuute.
Kõige enam hämmastavad Thingvelliri külastajat arvukad paralleelsed lõhed maapinnas, mille üks serv on teise suhtes kergitatud. See on geoloogide keeli riftivöönd, mis kulgeb piki Atlandi ookeani keskosa ja läbib kogu Islandit. Kuid kahe suure maakooreploki (laama) sünnivalud pole mitte kusagil nii ilmekad kui siin.
Eriti võimsad on rifti äärmised, teineteisest umbes viie kilomeetri kaugusel asuvad lõhed. Almannagja, läänepoolseim, kerkib umbes 30 meetri kõrguse müürina üle rahvuspargi keskuse, see on siis piltlikult öeldes Ameerika äär. Keskel on madalam eikellegimaa ning idas on Euroopa.
Pidevalt taastekkiv Ameerika ja Euraasia laam kaugenevad teineteisest kiirusega umbes kaks sentimeetrit aastas. Ka elulaadilt peavad islandlased end Uue ja Vana Maailma vahel asuvaiks.
Ameerikalik on näiteks krediit- ja muude plastkaartide rohkus, videoshop peaaegu igal tänavanurgal, võimsad autod ja autorohkus üldse. (Te ei usu - 105 000 elanikuga Reykjaviki magistraalid on kolmerealised mõlemas suunas!) Põhja-Euroopaga seovad juured ja kultuuritaust, armastus raamatute vastu ning väga turvaline elu.
Thingvellirist mitte eriti kaugel asub Geysiri rahvuspark ja Nesjavelliri geotermaalala, kust kogu Reykjavik saab oma kütte- ja sooja vee. Vanake Geysir, mille järgi kõik teised kuuma vett ja auru väljapurskavad allikad on oma nime saanud, on pensionil. Hiiglane lõpetas purskamise selle sajandi alguses.
Turistide rõõmuks ja võõrustajate hüvanguks saadab sealsamas kõrval usin Strokkur iga viie minuti järel kuuma veejoa 20 meetri kõrgusele. Purse kestab vaid paar sekundit ja seda saadab fotoaparaatide päästikuklõbin.
Sellesarnaseid geotermaalalasid on Islandil teisigi: Myvatni järve lähedal, Krisuvikis, Kjöluril, Landmannalaugaril, Kverkfjölli mäel. Nagu enamus vulkaanegi -ikka riftivööndi läheduses. Enamasti on need podisevad mudakatlad või vilinal kuuma auru väljasaatvad fumaroolid ja väävlihaisulised solfataarid, mille ümbrus on muutunud raua- ja väävliühenditest erksavärviliseks.
Elu õhukesel maal
Islandlane on eluga noorel ja «õhukesel» maal harjunud. Selle elu juurde kuulub paraku ka valmisolek mõne tunni jooksul kodu maha jätta.
Nii juhtus 23. jaanuari ööl 1973 Islandi lõunaranniku lähedal Heimaey saarel, kui äkitselt purskama hakanud vulkaan sundis saare 5000 elanikku evakueerima. Kui nad poole aasta pärast kodusaarele naasid, oli linnake suures osas laava ja tuha alla mattunud. Saar oli kasvanud uue, 221 meetri kõrguse vulkaani ja 2,2 ruutkilomeetri laavaväljade võrra.
Linnake ehitati kiiresti üles ning lisaks kalapüügile lõigatakse nüüd tulu turismist. Pisut eemal on paariruutkilomeetrine Surtsey, mis tekkis maamunale aastal 1963, otse telereporterite ja teadlaste silme all.
Islandi ajalugu mäletab palju katastroofilisi purskeid. Suurim teadaolev üksikpurse oli 1783. aastal Lakagigaril. Laavaväljad katsid 565-ruutkilomeetrise ala ning tuhapilved varjutasid päikest nii Vanas kui Uues Maailmas, mürgised gaasid tapsid pool karjast ja Islandi rahvaarv kahanes viiendiku võrra.
1875. aastal pursanud Askja hele tuhk ja pimss katab suuri alasid sise-Islandil. 1491 meetri kõrgune Hekla on pursanud korduvalt, näiteks aastatel 1913, 1947 ja 1948, 1970, 1980. Viimati avanes «põrguvärav» aastal 1991, päeval, mil Ameerika väed alustasid Lahesõja operatsiooni.
Sürrealistliku välimusega muhklikud ja pragunenud laavaväljad, kohati juba sammaldunud, on Islandi maastikupildile üsnagi iseloomulikud. Samuti nagu taamal terenduvad liustikumütsid ja arvukad joad.
Euroopa võimsaim juga ja suurim liustik
Saare kirdeosas asuvat 44 meetri kõrgust veerohket Dettifossi juga peetakse Euroopa võimsaimaks, kuigi vast kuulsaim on Geysiri lähedal paiknev 32-meetrine Gullfoss. Ilusad on ka lõunarannikul asuv 60-meetrine Skogafoss ja basaltmüürilt laskuv Svartifoss Skaftafelli rahvuspargis.
Euroopa suurim liustik on 8456-ruutkilomeetrine Vatnajökull. Lisaks on Islandil arvukalt väiksemaid. Mitmed vulkaanid ja termaalalad asuvad selliste jäämütside all, nii et banaalsuseni ülekorratud «tule ja jää vastasseis» peab siiski hästi paika. Igatahes on alul kummaline tunda, et näiteks vesi liustiku alt algavas jões on soe. Varsti aga mõistame muuhulgas, miks Björki muusika ei ole mitte põhjamaiselt unine, vaid nii sokeerivalt kontrastiderohke. Tuli ja jää.
Island on mitmekesisem ja üllatusterohkem kui teie salajasemad unistused.