Vaidlused alkoholi tarvitamise üle oleksid näiteks islamimaades mõeldamatud, kristlikus maailmas on need aga iseenesestmõistetavad. Ja üldinimlikuks peame üldjuhul vaid seda, mida meie kultuuriruumi maades tehakse.

Öeldu aitab paremini mõista vaidlust alkoholi avaliku tarvitamise lubamise või keelamise üle. Vahest ei imestata, kui meenutada, et enamik alkoholijoomise liberaliseerijaid on alati olnud kas alkoholi enda või selle tootjate-turustajate surve all.

Homme Tartu linnavolikogus arutatav alkohoolsete jookide jaemüügi reguleerimise määruse eelnõu teeb ohtliku katse seadustada seda, mida seni oli vaid hädapäraselt ajutiseks peetud ja mis on leidnud rohkem taunimist kui poolehoidu.

Alkoholiseaduse mõte on seada piiranguid, omavalitsusel ehk Tartu linnavalitsusel on võimalik neid piiranguid täpsustada. Kahjuks varitseb valimiste eel oht anda järele üksikute kõvahäälsete tudengite soovile rüübata vahutavat õllemärjukest linna südames, raekoja kõrval, turistide ja linnarahva, eriti aga alaealiste silma all.

Nii võib Pirogovi platsist kujuneda koht, kuhu võib suviti tulla igaüks ja igal kellaajal juua seda, mida ta mujal juua ei tohi. Ei ole ju võimalik, et politsei hakkab iga jooja papptopsikust alkoholisisalduse protsente määrama - teisiti ei ole aga võimalik kontrollida, kui kanget märjukest keegi rüüpab.

Kuigi tudengitest alkohoolikute kujundamine võib olla kesvamärjukese tootja unelm, ei pea enamik rahvast sellega nõustuma. Lõppkokkuvõttes ei vastuta tänased lubajad üksi, vaid ka need, kes lubajaid ei talitse.

Linnasüdame lagastamise seadustamine oleks esimene samm linna lagastamise poliitikas. Öelda pärast, et mujal joomatsoone tekitada ei tohi, ei ole loogiline. Nii et iga muruplatsi või liivakasti juurde joomatsoon - siis on täidetud võrdse kohtlemise reegel joomise lauslubamise põrguteel.

Ma ei arva, et seadusega antud linna õigust lubada alkohoolse joogi tarvitamist avalikus kohas volikogu õigusaktis määratletud juhul peaks alustama linnasüdamest.